Tekst: August Alop
Saksa päritolu viinamarjasorti loevad asjatundjad maailma kõige nooblimaks valgeks sordiks nagu ka Chardonnayd. Esmakordselt on seda marja kirjalikult mainitud 1435. aastal Saksamaal ja 1477. aastal Alsace’is. 16. sajandil kasvatati Riesling'it laialdaselt Moseli ja Rheini jõe orgudes.
Tihti nimetatakse marja ka Rheinriesling'iks või Johannisberg Riesling'iks, et eristada seda sarnase nimega Riesling Italico'st (Welschriesling, Olaszriesling), mis on mitu järku vähemväärtuslik mari. Schloss Johannisberg on väga tuntud veinimõis Rheingau piirkonnas.
Riesling’ist valmistatud veinid võivad olla väga erinevad, kuid ühine omadus, mis tuleneb sordi iseärasusest, on suhteliselt kõrge happesus.
Kui enamiku valgete veinide happesus jääb 5–6 g/l kanti, siis riislingveinidel on see peaaegu kaks korda suurem. Kõrge happesus ongi peamine faktor, miks Riesling’ist valmistatud veinid on pikaealised.
Parimal juhul võib seda veini säilitada isegi 15–20 aastat. Lisaks sellele teeb suhteliselt kõrge happesus Riesling’ist ideaalse tooraine magusate veinide valmistamiseks. Magusa veini puhul on väga oluline happe-suhkru tasakaal.
Riesling’i aroom võib olla väga erinev: tavalise, mõõduka hinnaga veini puhul on iseloomulik mitmesuguste puuviljaaroomide, nagu virsiku, aprikoosi ja õuna omad. Ka võib lihtsam riisling olla suhteliselt lillelise ja parfüümse aroomiga.
Hinnalisematel riislingitel parematest aedadest ilmneb väga iseloomulik ja ainult Riesling'ile omane tugev mineraalsus, mida paljud nimetavad petrooleumitaoliseks lõhnaks. Küpsemisel lisandub mitmesuguseid teisi lõhna komponente: mesi, suits, vürtsid.
Saksa riislingid
Riesling’i tähtsaim kasvatuspiirkond on teadagi Saksamaa, aga siingi on ta erinevates regioonides erineva tähtsusega. Rheingaus, mida paljud peavad tema kodukandiks, on Riesling’i osakaal kõige suurem: ligi 80% kasvatatavatest sortidest.
Siin tegutseb ka veinivalmistajate ühendus – Charta Wine Estates – mille eesmärgiks on kvaliteetse riislingveini tootmine. Absoluutarvudes on kõige suurem Riesling'i kasvataja siiski Mosel-Saar-Ruweri piirkond, kus on ligi kolmandik kogu Saksamaa Riesling’itest.
Moseli omapära on see, et siin valmistatud veinid on rikkalikud, kuid samal ajal madala alkoholisisaldusega, millist kombinatsiooni kohtab maailmas haruharva.
Rheinpfalz on Moseli järel suuruselt teine Riesling'i kasvataja ja siinvalmistatud vein erineb teistest riislingitest vürtsika nüansi poolest, eriti soodsate tingimustega aastatel, kui saab valmistada kuiva Spätlese klassi veini, st viinamarjamahl peab sisaldama vähemalt 170 g suhkrut liitri kohta (85 Oe).
Prantsusmaa riislingid
Väljaspool Saksamaad tuleks eelkõige nimetada Prantsusmaa veiniregiooni Alsace. Siin on see üks neljast tähtsamast viinamarjast ja sellest valmistatakse nii kuivi kui ka magusaid veine. Erinevalt saksa kolleegidest teevad Alsace’i veinimeistrid oma riislingid kuivemana ja kõrgema alkoholisisaldusega.
Ka on erinev nendes maades kvaliteediregulatsioon, kus Prantsusmaa puhul on esmatähtsusega viinamarjade kasvukoht, aga Saksamaal nende suhkrusisaldus.
Kuivad Alsace’i riislingid on kas nn sordiveinid (viinamarja kasvukoht ei ole täpsemalt määratletud) või Grand Cru veinid, mille puhul viinamari on kasvanud ühes viiekümnest parimast Alsace’i aiast. Poolmagusad Alsace’i riislingid kannavad nimetust Vendange Tardive ehk hiline korje ja magusa veini etiketil leiab väljendi Selection de Grains Nobles ehk valitud väärishallitusega marjadest valmistatud vein.
Muu maailm
Euroopas kasvatatakse Riesling'it paljudes maades, kuigi see ei ole kindlasti esmajärgulise tähtsusega mari. Nimetagem siinkohal Austriat, Tšehhimaad, Itaaliat ja Hispaaniat. Statistika järgi oli aga 80-ndate aastate algul, enne Gorbatšovi aega, suur Rieslingi kasvataja endine NSVL, isegi suurem kui Saksamaa.
Uue Maailma riikidest on Riesling suhteliselt populaarne Austraalia ja Uus Meremaa veinitootjate hulgas (eespool on Chardonnay, Semillon ja Sauvignon Blanc). Lõunapoolkera riislingid on tsitruselise aroomiga, täidlasemad ning kõrgema alkoholisisaldusega kui Vana Maailma omad.
Californias on Riesling'i kasvupind võrreldav Austraalia omaga, kuid arvestades, et California on viis korda suurem tootja, on selle osakaal väike. Siin valmistatakse ka väärishallitusega marjadest magusat riislingit ja seda nimetatakse siis Late Harvest'iks.
Riisling ja toit
Kerged riislingid, nii kuivad kui ka poolkuivad, sobivad eelkõige aperitiiviks, sest nende ergas hape on ideaalne söögiisutekitaja. Tihti soovitatakse poolkuiva riislingit magushapude toitudega (Hiina köök).
Täidlasemad ja tugevamad veinid on head rasvarikka, kuid õrnamaitselise kala juurde (jõeforell), eriti kui see serveeritakse võirohke kastmega. Kastme, või kala rasvasus tasandatakse sel juhul veini happesusega ja tekib hea kooskõla.
Magusat riislingit tuleks tarvitada desserdi juurde, eriti mitmesugused puuvilju sisaldavad koogid, kreemid jms. Šokolaadiga sisaldavate magusroogadega peaks olema ettevaatlik.
